Erinevate arhitektuuri- ja kunstiajaloolaste arvamusi ja hinnanguid Karja kiriku kohta:
„Varagooti stiilijärk annab Saare-Lääne kirikutegrupi kõrgeima arhitektoonilise saavutise – Karja kiriku. Väike tornita ehitis, mõõdetelt väikseimaid Saaremaa keskaegsete kirikute seas, osutub ta oma haruldaselt stiilipeene, vormiküllase ja viimistletud arhitektuuriga kõige kaunimaks ja kunstiväärtuslikumaks maakirikuks Baltimaadel. Põhikogult ja ruumijaotuselt sarnaneb ta Ridalaga ning mitme teise hiljem kõne alla tuleva varagooti kirikuga mandril, seega sest küljest mitte pakkudes uudsust ega isepärasust. Ent teostuselt ei tunne ta võistlejat, igatahes mitte sisearhitektuuris. See on omapärane sümfoonia kivis – arhitekti ja kujuri vaimuühtlasel koostööl saavutatud üllas meistriteos.“ (Alfred Vaga, 1932)
„Kui Karja kiriku arhitektuuris valitseb laad, millele leiame analoogiaid Vestfaalis, siis skulpturaalsed detailid on täiesti omalaadseks nähtuseks kogu Eesti ja Läti ala kiviplastikas. Nende loojaks on meister, kelle töid leidub uurijate arvates ka Ojamaal ja Ölandi saarel. Et tema paremad tööd asuvad Karja kirikus, nimetatakse seda anonüümset kunstnikku „Karja meistriks“. Skulptuuride võltsimatu värskus, elulisus, koomika ja peen realism, mis ilmneb eriti taimemotiivide juures, lähendavad „Karja meistri“ tööd prantsuse skulptuuri koolkonnale.“ (Voldemar Vaga, 1965)
„Karja Katariina (ja Nikolause) kirik on skulptuuririkkaim gooti stiilis maakirik Baltikumis. Valmis tõen. 13. s. IV v. või 14. s. algul. – Kiriku ehituskunstiline osa on seotud Vestfaali, Saksi ja Lõuna-Saksamaa arhitektuuripiirkondadega, skulptuurid nähtavasti Vestfaali kunstikeskustega Paderbornis ja Münsteris, kust meistrid jõudsid Saaremaale tõen. Varnhemi kloostri ja Gotlandi kaudu.“ (Villem Raam, 1996)
„Saaremaa kõige pisem kirik on keskaegne Katariina ja Nikolause kirik Karjas. Oma väiksusest hoolimata on ta siiski neist kõige kaunim. Kiriku arhitektuur on äärmiselt lihtne: kahevõlvikuline pikihoone, koor ja käärkamber. Ent hinnaliseks muudab kiriku selle skulpturaalne dekoor. Portaalid, võlvitoed ja päiskivid on kaunistatud meisterliku kõrggooti vormides raiddekooriga. Sellist kaunistuste pillavust, aga ka kunstilist taset ei kohta kuskil mujal Eesti paekiviarhitektuuris. Naturalistlike taimemotiivide kõrval on siin ka mitmeid figuraalseid stseene.“ (Kaur Alttoa, 1997/2003)
„Me ei suuda vaimusilmas taastada Karja kirikut tema algses hiilguses – puunikerduste, tekstiili, metalli ja klaasi värvikirevuses, läikes ja säras. Võib vaid üritada ette kujutada, millist muljet avaldas ta tollastele saarlastele. Tegemist polnud tahumatute talupoegadega – ülikkond, keda piiskop uuele usule ja enda poole võita tahtis, oli jõukas ja maailma näinud. Kiriku „autor“ ei alahinnanud oma publikut: lavakujundus, kostüümid ja rekvisiidid olid sakraalse näitemängu väärilised. Taasesitati ju Kristuse kannatuslugu koos kõigi sellest tulenevate võimaluste ja ohtudega inimkonnale. Voorusliku eluga ja jumalasõna toel võis ka saare ülik jõuda igavesse ellu, mille külluslikkust, rõõmu ja rahu koori kujunduses esile manatakse. Pühakoja ikonograafiline programm on kontsentraat kristlikust universumist ja tükike taevast maa peal.“ (Helen Bome, Kersti Markus, 2005)
„Peame olema tänulikud, et on säilinud midagi nii haruldast nagu Karja kirik oma kunstiteostega.“ (Sirje Helme, 2017)
Valik kirjandust Karja kiriku kohta
Alttoa, Kaur. Saaremaa kirikud. Tallinn: Kunst, 1997 (2., täiendatud trükk 2003).
Alttoa, Kaur. Saaremaa keskaegne sakraalarhitektuur. – Saaremaa. Ajalugu. Majandus. Kultuur. 2. köide. Tallinn: Koolibri, 2007, lk 803–820.
Alttoa, Kaur. 101 Eesti pühakoda. Tallinn: Varrak, 2015, lk 162–163.
Bome, Helen. Markus, Kersti. Karja kirik – kõige väiksem „katedraal“. – Kunstiteaduslikke Uurimusi, 2005/4[14]. Tallinn, 2005, lk 9–46.
Eesti arhitektuuri ajalugu. Tallinn: Eesti Raamat, 1965 (keskaegsed kirikud: Voldemar Vaga).
Eesti arhitektuur 2. Läänemaa, Saaremaa, Hiiumaa, Pärnumaa, Viljandimaa. Üldtoimetaja: Raam, Villem. Tallinn: Valgus, 1996 (artikkel „Karja Katariina (ja Nikolause) kirik“, lk 59–61).
Helme, Sirje. Veel kord märkidest Karja kirikus. – Kunst, nr 1/1975, lk 53–56.
Helme, Sirje. Karja Katariina kiriku raiddekoor. – 101 Eesti kunstiteost. Tallinn: Varrak, 2017, lk 10–11.
Kjellin, Helge. Die Kirche zu Karris auf Oesel und ihre Beziehungen zu Gotland. Lund: Gleerups, 1928.
Kurisoo, Merike. Eesti kirikute sisustus II. Ristimise läte. Ristimiskivid keskaegsel Liivimaal. Tallinn: Muinsuskaitseamet, 2009 („Karja kiriku ristimiskivi“, lk 65–67).
Markus, Kersti. Sandrak, Piia Sandra. Karja kirik ja kihelkond. – Saaremaa Muuseum. Kaheaastaraamat 2019–2020. Kuressaare, 2021, lk 37–63.
Markus, Kersti. Kirikute ehitamine. – Eesti kunsti ajalugu. 1. 1100–1520. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2023.
Tuulse, Armin. Die Kirche zu Karja und die Wehrkirchen Saaremaas. Tartu: K. Mattiesen, 1940.
Tuulse, Armin. Karja meister Saaremaal ja Ojamaal. – Issanda kiriku tööpõllul. Uppsala, 1962, lk 112–122.
Vaga, Alfred. Eesti kunsti ajalugu. Esimene osa: keskaeg. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus, 1932.
Vaga, Voldemar. Karja meistri töödest Tallinnas ja Kullamaal. – Kunstiteadus. Kunstikriitika. 6. Artiklite kogumik. Tallinn, 1986.
Vihuri, Veiko. Lisandusi Karja kiriku ajaloole 17.–19. sajandi allikate valguses. – Saaremaa Muuseum. Kaheaastaraamat 2019–2020. Kuressaare, 2021, lk 143–173.
Vihuri, Veiko. Karja kiriku illustreeritud teejuht. Kuressaare, 2022.
